Need oleme meie, lollidemaalt: ahjuplaadil.

 Tere tulemast sõltumatu arvamuse SUPIKÖÖK leheküljele. 

1 vihik 1 katkend

Inimesed suudlesid iisraeli saatkonna ees

Tsitaat marusja klimova lehelt (google translate’ist): "Blue Blood" is about how everything around is stupid, ugly, absurd, and you alone just want to read Dostoevsky and discuss it with someone, but there is no one.

manifesteerin, et naaber teeks üks päev baklavat

1 day later avan kaane ja podiseb sült

Mis need on?? Baklažaan???

mina olengi Luuletus: naudin turbulentset lendu, kuid laeva loksumise korral oksendan end täis. kardan balta chillis tuttavate nägemist rohkem kui teise riiki kolimist. 

sõidan iga kuradi päev rattaga.

üksi prantsuskeelses itaalia restoranis. punaruuduliste linadega kaetud lauad. Tuuakse taldrik Taldriku peal mustad ja rohelised oliivid kaks tükki redist kaks poolikut mozzarellapalli (need pisemad). cafe di crema. kana penne pasta. jätan oliivid söömata (ei salli neid raiskasid) ja tunnen rõõmu. siia punkti jõudmine võttis 22 aastat. aga ehk on asi sügises, sest ma ARMASTAN sügist. 

Vanaema ei tea, et suitsetan temaga rääkides soe jahvatatud kohvipaks kotis. 

Miks mul on SADA plaani, mis üksteisega üldse ühendatud pole: õppida ära tšehhi, vene, rootsi keel, gruusia tähestik, kirjutada SADA erinevat teksti, teha fotosid/kollaaže/joonistusi, arendada oma VIIULIMÄNGU OSKUSI, kududa kampsun, kasvatada maitsetaimi, minna residentuuri, minna uuesti välitöödele, lihvida oma söögitegemise oskusi, matkata SAJASSE erinevasse kohta, magada…

kolm kodankondsust, juhiload, tuletõrjeauto või bmw hummer, isikunäitus tunnustatud galeriis, mis tagab igavese au ja kuulsuse ja pääsu kunstnike liitu, mitte unustada poes võid osta

Lükkan pinsettidega lahti tulnud breketitraadi ise paika. Ma tean, mis ma teen. Humanitaarteaduste kraadiga. 

Taidlejad jäävad taidlejateks. Multidiletandid multidiletantideks

Ma võtan õhtul kl 22 Vltava äärest rendiratta, mille nimi on Marina Abramovic. Lamp heidab jõele kurjakuulutava vihu, ma ei näe mis on veepinna all. Istun ratta selga, pööran teele ja sõidan peaaegu mingile väiksele närilisele (ondatra? nutria?) otsa. 

Tõmbame nipukatega pidurid kinni. Peapõrutus, kuus sinikat ja mis mõte on remontida ratast, kui see nkn uuesti logisema hakkab. 

Olek on enesehävituslik! Söön ära paki küpsiseid ja seisan pikalt veiniriiuli ees. Eelmiste päevade entusiasm kulub tänaval uitades õhukeseks. Koju jõudes ajab kõik faking närvi, keegi on mu teetassi ümber ajanud ja POLE ÄRA KUIVATANUD, nõud on kuidagi poolikult pestud, külmkapp on liha täis, tuba tuulutamata… korraga igatsen kõiki neid, kes mind ja keda mina juba ammu tunnen, nii muretu ja mugav on see, kui ollakse üksteisega harjunud ja teatakse, et rõvedat laelampi ei panda põlema ja märga nuustikut ei jäeta kraanikaussi. Aga kes räägib identiteedi destabiliseerimisest peab olema valmis taluma ka laelampi ja märga nuustikut, eks

vanade eesti kultuurisaadete interjöörid, tugitoolid sellisest materjalist mida tahaks suure saega saagida hundinuiad ja viljapead suurtes pruunides vaasides

Nädalavanune tutvus räägib mulle kuidas nad sõpradega veinibaarist maksmata lahkusid sest teenindajad tahtsid nendega vanadest headest saksa aegadest rääkida mõni teine veetis nädalavahetuse Auschwitzis

Hommikune karge õhk ja LOOTUS ELEVUS RÕÕM

Do you have a cigarette also do you want to be in a monogamous long-term relationship?

lõpetatud liigutused pikad peenikesed sõrmed KOKKU tõmmata läbi õhu joon PAREMALE paus sõnalõpp pilk fikseeritud ruumi keskele sa moodustad kuldlõike ma kaon google searchi et lugeda KÕIGEST mida sa teinud oled

Järgmises osas lahkame kaasaegset kolonialismi ja meeskirjanike põuda. 

Püsigem püünel!