1
Kõnnin mööda külma tänavat käe otsas kilekotis on plastmasskarp kartulisalatiga, selle õigega, liha ja majoneesi ja hapukurgiga, kilekott sahiseb.
rosina-kohupiimakreem. karask mingi hea määrdega, mannavaht, saiavorm piimaga, leivasupp. mis üldse on kooreklops. kamatahvel veel vb, kartulivahvel, kunagi ei mõtle kama, kaerakile, odrakruubi, koogelmoogeli, lumepallisupi peale. Bubert. Kakaokisell.
väljavõte vikipeediast. eesti köögi 3 etappi
pole midagi vastu öelda prantslastele, kelle toidukultuuri on putitatud keskajast
miks lõppes eesti (rahvus)köögi arenemine?
1. sümptom välismaal elamise juures: huvi toidu ja selle valmistamise vastu suureneb. Palju. Maailma poliitiline kaart on silme ees valla, vahi palju tahad: poola pood, balkani pood, vietnami pood, aasia pood, ukraina pood, prantsuse pood, itaalia pood, isegi selline asi nagu latino groceries, afro-aasia-lõunaameerika toit ja kosmeetika, oost west supermarket
Tagajärjeks ostud, mida kunagi kodumaal korda ei saadaks. poola poest Nostalgie: kuus purki kondenspiima ja pakk tatart.
Tellin hommikul kl 5 pitsa kuller helistab eesti numbrilt ja kaob siis kiiresti öhe
Laul sellest, kuidas tütar tahab kooki süüa, aga pere pole kunagi isegi leiba saanud ja kõik, mida nad söövad, on KARTULIIIIIIIIDDDDDDD!!!
poes näevad kõik õunad liiga head (täispuhutud punased) välja, et neid ahjuõunteks kasutada. ahjuõunu tegime ikka kiduratest, plekilistest ülejääkidest, mida teha..
Soovituseks Nicos Mexican food, mida saab tellida ainult usas ja .. eindhovenis.
veidrad igatsused: kohupiimakreem rosinatega, jänksi piparkoogikohuke, fazeri šokolaad
Istusime Emmaga(+Õnne) tema tulevases kodubaaris. Punaste seinte ja üha valjenevate häälte keskel unistasime ilusast tulevikust ja maitsvatest suupistetest. Lauda toodi laias ja madalas klaasis pastiss ja kõrges ning kitsas klaasis vesi. Segasime. Toimetasime tekste, kuid peatselt hakkas vahele segama probleem, mis oli meie hinges küpsenud juba õige natukest aega ja ei saanud enam mitte vaiki olla - mis vahe on pirogil, pelmeenil ning vareenikul? Pöörasime pilgu kõrvallauda. Kolm meest, kellest ühel oli ilmselgelt käsil bad trip või siis oluline eksistentsiaalne kriis ning kes tummalt ja pingsalt enese ette vahtis, ning ülejäänud kaks, kes sealsamas rõõmsalt juttu veeretasid. Avasime arvuti ja süüvisime uurimistöösse.
(pilt eelnenud baarist)
Ingliskeelses kulinaarses maailmas on loodud klassifikatsioon Dumplings (ka myky, teigtasche või Дамплинги), kuhu alla liigitatakse peamiselt täidetud, kuid vahel ka täitmata, taignataskuid, koduses mõistes pelmeene. Nii langevad dumplings kategooriasse nii pirogid, vareenikud, pelmeenid, pirogid, gyozad, hinkaalid, kui ka ravioolid, knödelid, empanadad ja clootie dumpling.
Kust jookseb aga dumplingi ja piruka piir?
Eestikeelsest Vikipeediast (mis haridustase?) võime lugeda: “Pirukas on peenestatud ja maitsestatud täidisega pagaritoode. Pirukas võib olla suur, millest lõigatakse tükke, või väike, mis süüakse ära ühekorraga. Pirukas oli tuntud Egiptuses juba 4000 aastat tagasi, pirukaid tehakse väga paljudes maades.”
Aga võrrelgem seda nüüd väitega ingliskeelsest dumplingu Wikipeediast: “Dumplings are a broad class of dishes that consist of pieces of cooked dough, often wrapped around a filling.” oioi.
Knödel
Asi kisub välispoliitiliseks. Ühel hetkel kleebitakse dumplingu külge silt post-Soviet ning järgmisel rebitakse see maha.
Venemaal on tuntud ka pirožkid (mitte ajada segi pirogidega - ühed on pirukad, teised t a i g n a t a s k u d). Ühtlasi ei kuulu piruka klassifikatsiooni alla leib - piruka jaoks on ta liiga päss ja ühemaitseline.
Piruka ja dumplingu (taignatasku??) vahele võiksime tõmmata võrdusmärgi, ent ometi ei tee me seda. Keel, arbitraarne või mitte, ei lase neid sõnu omavahel kokku liita. Vahest tuleb lahendust otsida muudest meediumitest.
Maailmal on vaja pelmeenikollaaži.
2
https://youtu.be/JBXoZQmZoQw?si=cMgYiTeHzmtR3QiC
tudeng töökojas kandis Tallinn kirjaga nokatsit.
Kui keegi veel küsib, kust ma pärit olen, siis ma teen midagi kurja (aga siis kui ukraina tädid mu vastuse peale tunnustavalt pead noogutavad ja “from tallinn” kohta “oooooo” teevad siis ma heldin jälle) exootika
üldjuhul ei ütle ega lisa keegi midagi, kui kostan, et olen eestist. välja arvatud need juhuslikud ja alati isiklikud laused “käisin kunagi deidil eestlasest filmirežissööriga, kes elab amsterdamis”, “olin tõnis saadojaga wielsi kunstiresidentuuris samal ajal ja talle üldse ei meeldinud brüssel” “mu korterikaaslased berliinis õppisid ekas gd-d”, “olin (tuleb valja et) yhe (su vaga hea) sobraga koos residentuuris” “oh see raatuse tänava ühikas tervis mulle seks sulle ja kunda hi hi)
alati ühendab inimesi soov külastada seda müstilist ja imetabast kohta. i’ve never been but one day i want to go there.
türgist tuttav ütles, et ma näen välja nagu baabuska, sest kandsin kasukat ja salli? mul pole õrna aimugi
Tahaks lahti identiteedimarkeritest, tahaks end vabaks rebida ja enam mitte olla ühe Väikese Erilise Riigi Delegaat, tahaks muidugi olla täis ilusaid asju nagu lood laulud ja loodus jee aga mitte füüsiline ilmutus kuskilt Puutumatust ja Nostalgilisest aegruumist kes, nagu muinasjuttudes, kodust liiga kauaks eemale ei saa jääda, vaid peab ühel hetkel tagasi pöörduma, sest muutub muidu kivikujuks, läheb põrgusse või pannakse igaveseks kilplasliku töö rakkesse. Igaüks meist peab ühel hetkel tagasi magistraalide ja nutuste hinnasiltide juurde pöörduma.
half of the people have their southeast asia phase rn and the other half are obsessed with georgia"
Aeg deterritorialiseerida.
No comments:
Post a Comment