see cringe tekst
Tuba on jäänud vähehaaval tühjemaks, ilmad on muutunud soojemaks. Väljas on rohkem inimesi, süüakse jäätist, juuakse coronat. Mantel ripub nagis. Nägin täna esimest korda sipelgaid.
Mingi hetk hakkas talle tunduma, et aeg on naasta. Esimest korda oli ta selle otsuse üle rõõmus. “Pole varem vist kogenud taolist igatsust Tallinna vastu,” kirjutab ta päevikusse.
Taevas on hall. Liiv on märg. Rand jätkuvalt retakas. Ta heidab liiva peale pikali, loeb paar lehekülge, seejärel annab alla ning mõtleb, mida ta mere juures nii väga igatses. Ujumine.. Jahm.
Väljas on kümme kraadi. Jälle kõnnib ta Vana-Kalamaja tänaval. Koputused väravale, uksed libisevad lahti ja pingsalt asub pilk skanneerima ümbruskonda. Kes istuvad täna väljas, kisuvad suitsu, rüüpavad õlut, siidreid, longerosid, lobisevad, blablabla. Baarileti ees kohtab ta tuttavaid. Eelmise nädala poolelijäänud katked korrutatakse tagasi ühtlaseks niidiks.
Kell kaheksa hommikul veereb ta koju. Ärkab alles kell kuus. Nõnda kordub see järgmisel nädalavahetuselgi, mil ta jalutab sõbraga Alasi tänavalt Telliskivi poole. Jõuab koju pool kaheksa. Ema märkas.
Ta ei harju ka kolmandal nädalavahetusel. See muudab ta rahutuks.
19. aprill 1982
Elan üle suurt kriisi, üht suurimat elus. Depressioon on väga sügav. Ei taha lugeda ega kirjutada, kõigeks peab ennast sundima. Kevadeti on mul ikka nii olnud, aga mitte nii sügavalt.
Talle tundub, et katked “olen meeleheite templisse eluks ajaks sisse kirjutatud, ei käi kuskil ära, istun siin”, “sulesepitsused lendavad viskeodadena mulle järele, kuulujutud torkavad selga (...) nad leiavad su üles, ja su südant keedetakse kuumas õlis”, “keerlen tühjuses” on kirjutatud just talle. Need imbuvad ta sisse. Söövitavad hinge. Olen defektnee. Ta kaanib raamatuid, filme ja melatoniini. Laskub sihikindlalt masenduse poole. Ta üritab mitte mõelda. Jõhvid rebenevad, kuid noodilehtedel puuduvad numbrid ja ta ei tea, millal see lugu ükskord mängitud saab. Ta on kaotanud sihi ega tea enam, mida elult tahta. Kas üldse miskit. Mitmel päeval jalutab ta vaid randa või Selverisse. “Aga mismoodi ma seda lõpetan? Ma ei ole ju rong ega tramm ma ei tea, kus siin hädapidur on.”
See laul on nii Tallinn Ajukaja & Maria Minerva — Igav ja suva
Mõnel järgmisel hetkel tunneb ta, et maxblecherlikku kriisi poleks olnudki. Taas tunneb ta lootust. Nad sõidavad vana audiga Kloogale grillima. Mängib hu? või mõni muu nostalgiline muusika, mis pole liiga intensiivne. (reaalsuses on autos ainult üks kassett - dagö ja nad istuvad hoopis bemmis). Kindalaekas kopitab kollane Lotte Regio atlas. Mõtlesin, et pistaks ühe komeedi põske.
“Mulle tundub, et Tallinnas mu intuitsioon ei tööta”
“Sa pole ainus, kes sedasi tunneb”
Keegi otseselt ei soovita jääda, välja arvatud vanaema: “See on ju su kodumaa, linnupoeg”. end of conversation.
Ta kartulikoored juuksed on pleekinud heledamaks. Nad mõtlevad, kust saaks ramenit. Keegi ei tea. Lõpuks otsustavad nad minna Viru keskusesse. Katjal on peas barett ning seljas punane korsett. Viisid talle kolm tulpi, kanna ja päevalille, sest kõik nägid niii ilusad välja. Ta annab sulle matcha kitkati, mille ta Jaapanist ostis. Mõtled, et tahaksid ka Jaapanisse minna. Nii originaalne.
Punane 33 senti maksnud rimi kilekott täitub konnamõisa peatuses oksega. enehaletsus, väike nutt. Leevenduseks ostab ta pala coopist väikse tomi pirnijäätise ja kõnnib komando poole. Ilm on jahe, aga mõnus. Isa ei tulnud järele. Mööduvad head ujumiskohad (ta kujutleb kui hea oleks seal suvel olla….), pooltühjad asulad, coopid. Jäävad maha paekivid COOPID ASULAD JA TEE Maha jääb TEE, mida astus me jalg .. Jõgeval pole ühtegi valgusfoori.
Ta on oma muusikamaitse pärinud isalt. Onu bellat kuuldes keerab paps volüüminupu maksimumi peale (ootamatu ja naljakas). Ta laulab mõnda pala kaasa ja kommenteerib, et lased veidraid laule.
“Metsas on nice, aga homme ei küll ei viitsi minna.” Päevane psühhoanalüüs: kas igapäevane lähenkohepeastsegi tunne tuleneb sisemistest kõikumistest või keskkonnast.
Make a mask larger than your face.
Polish the mask every day.
Wash the mask instead of your face,
in the morning.
When somebody wants to kiss you,
let the person kiss the mask instead.
Aeg deterritorialiseerida.
No comments:
Post a Comment