něco mně napadlo

 Katse elada anti-cringe maailmas: 1:0

Ta sõidab vanas lagunevas Škodas läbi külade ja linnakeste ja igas neist on suur barokne kirik, ta astub kõikidesse nendesse kirikutesse ja ajab pea kuklasse, et mõõta oma pilguga järjekordset geomeetrilist konstellatsiooni, maksimalistlikke ingleid ja volte, vanikuid, miniatuurseid ja põhjalikke graveeringuid religioossete isikute ilmetes. 

Pea iga kord mainib sõber esiistmelt nii muuseas, et käis kunagi ka siin orelit parandamas. Ta istub tagaistmele ja otsib põrandat katva sodi keskel jalgadele kohta, tuul lööb autoukse kinni, majaseintelt laguneb krohvi, keegi ei kinnita turvavööd. 

Ta seisab laupäeva õhtul kell 22 pealinnas katoliku kiriku sisehoovis ja silmitseb rahvamassi varju majaseinal. Suur lõke valgustab inimeste nägusid, kõigil on käes peenikesed küünlad, aga ta ei saa aru, kus neid jagatakse. Või pidi kodust kaasa võtma? Üks naine üritab oma küünalt tema jaoks pooleks murda. 

Ta käib edasi-tagasi ja astub kogemata sisse hoopis ühte teise kirikusse - põrand on läbimärg, inimesed seisavad ringis, korvid jalge ette asetatud, küünlad põlevad palavikuliselt, ukse peal konutavad küürus karkudega kujud, käes paksu tekstiga sildid, ja paluvad midagi kaeblikul häälel, keeles, mis teda võlub ja mida ta vahel vigaselt rääkida püüab. See on nagu ajalooline stseen, mis teda läbistab, ja kust ta põgeneb. 

"Jutta Janovna; kas jalad ei valuta?”

“Ilmamuutuste aegu, m u i d u  m i t t e  k u n a g i!”

(Jutta Janovna ei süüdistanud kedagi. Ei kedagi, ei kunagi. Peale enda. Süüdlaste süü lunastavad süütud. Ta uskus, et inimese saatus on malemäng, kus võit ja kaotus on ette ära määratud ja malendite tõstmisest ei olene enam midagi.)

Isa hoiab lapsel patsist kinni, kui jutlust peetakse. Lingvistiline müür eraldab teda kõigist teistest ja ta naudib seda. See keel on nii ilus. Ei tea, kas ignorantsus teeb ilusaks. Kas Eestis tekiksid ka kirikus teised mõtted, kui keelest aru ei saaks. Kas võiks religioosne olla, kui ajalugu oleks teine, kõik oleks teine. 

Suure habemega preester segab orelimängu saatel eliksiiri. Ta suudab sellest kõigest mõelda lapselikus keeles, lauseehituses. Autos kuulatakse folies d’Espagne’i erinevaid versioone.

Nad on keset kõrgendikku ja vaatavad alla orgu. Läbi lõkke vaadates on kõik veel-veel lõdvem. Sõber nutab, kui mängib sõpruse puiestee 1905. Hiljem magavad nad kõik koos pisikeses kitsas voodis ja ta paneb käed rinnale risti. Nick Cave näitab arvutiekraanilt portselanist deemoniskulptuure. 

Think that snow is falling.

Think that the snow is falling everywhere, all the time.

When you talk with a person, think that snow is falling between you and on the person.

Stop conversing when you think the person is covered by snow.

–

Nikolai Baturin, Yoko Ono, Maciej Linttner